Elektronmuusika intervjuu vampiiriga 16.07.96 postimehele

Mis on? Eristab teistest, on omaette liik?

Oleneb, millise ranguseastmega võtta. Kõige üldisemalt kogu elektr. salvestatud muusika. Mingis mõttes nt CD peale võetud muusika, erinevatest variantidest kokku monteeritud Tubina sümfoonia tulemus ka elektronm.

Mis sel juhul seda nimetust õigustab?

See, et sa oled seda elektr., see on DDD märk - dig. salvestus, dig. töötlus, dig. lindistus. Ei ole nt korraga sisse mängitud, vaid eksp., töötl. ja repr. eraldi lind. ja kleebid nad kokku, digitaalselt nö kleebid.

Kitsas tähenduses, mis otseselt helilooja tööd puudutab?

Sama palju elek. nagu juppidest kleebitud Tubin on nt nn konkreetne muusika. Lindistad hunniku loodushääli või suvalisi helisid, neid natuke moosid seal sound designeriga ja paned nad järjest proo tuulsi ritta.

Kas kõige puhtam elektronmuusika on see, kus eimillestki...

See, mida Mari Vihmand ütles, et mis ta nägi, mis nad seal Prantsusmaal teevad, et nad ei kasuta ühtegi nendest programmidest, mis on meil olemas, ei kjuupeisi, ei prootuulsi ei mitte midagi. Neil on seal mäks ja lisp, mis tähendab seda, et nad seda heli ennast hakkavad programmeerima, annavad sellele mingisuguseid matemaatilisi algoritme ette. Annavad sinna sada parameetrit sisse ja arvuti, mingi risc protsessoriga arvuti muneb sul seal öö läbi ja siis produtseerib sulle paar minutit kohinat.

Kas see on muusika või matemaatika?

Nemad leiavad, et see ongi see õige elektronmuusika, selles mõttes on, et need on... Nt see mis nende sakslaste meelest on elektronmuusika, Kölni onude meelest, see irkami prantslaste meelest ei ole üldse.

Mis sinu enda meelest on?

On selline asi, mida rangelt võttes ei saa üldse elektronmuusikaks pidada, see et sa sündiga teed.

Kuivõrd seda võib elektronmuusikaks pidada? Kitsama tähenduse järgi ju ei ole?

Selle vastu on need sakslased ka. Kui sa sündist midagi üritad saada, seal need algsämplid on tööstuslikult tehtud, kommertssämplid. Rolandi firma sämplid jne.

Aga kui nendest midagi täiesti uut teha? Kust see piir läheb?

Minu meelest see piir läheb just sealt, kui sa üritad nendest saada kätte...

...mingit seni mitte eksisteerinud heli?

Mhmh. AAAöö. See on mul ka üks oluline asi, mida ma kogu aeg nämmutan, et kogu sündipoliitika on valedel radadel. Sündid on nagu selleks, et olemasolevaid pille üritada järele teha. Peamine aur läheb selle peale. Aga mis on helilooja jaoks oluline, on mitte midagi järele teha, vaid üritada tekitada helisid, mida ei ole kunagi varem olemas olnud. Selles üldse selle sündi mõte nagu ongi. Lisaks sellele, et sa võid oma partituuri panna 16 midikanali peale laiali.

Kui keegi seostab mingi suvalise diskoloo fono või sundiga tehtud raadio ajatäitemuusikat, nimetab seda elektronmuusikaks, kas sa siis tahad karjuda ? On see võhiklikkus või segaminiajamine?

Ei ma ei taha otseselt karjuda.

Kas selleks, et mingit helide jada nimetada elektronmuusikaks, kas peamine otsustav on sellele... mis nõuetele ta vastab, mingi esteetika või mis selle määrab?

Kelle kuradil seda otsustada on vaja. See on jälle selline sildi kleepimine ja piiri tõmbamine, mis on elektronmuusika ja mis ei ole. Kui Aidem Poti onud sämplivad seda - need rootsi idioodid? (eissofbeiss) Sämplivad seal nende trumminätsu, siis mingi kriteeriumi järgi see on ju ka elektronmuusika. Tegelikult hakkab siin mängima mingi eesmärk. Selles mõttes on ju terve popmuusika elektronmuusika kus teda uldse ei ole, võib-olla dõässis. Kõik mis siin muu on on ikka sündid ja sämpleriga ka, ikka on kelleltki midagi varastatud mingi saund ja sämplerisse topitud.

Puhas elektronmuusika on Grünbergi plaadid.

Oleks just tahtnud küsida, et mis Eestist on. Kui räägitakse elekt. ja sündimuusika, kumb see siis on?

Elektrooniline, elektroakustiline, sündimuusika...

Vahed.

Elektronmuusika oleks rangelt võttes ainult puhtalt, kus toormaterjal on ka täiesti elektr. Kui üldse valetada ei tahaks, siis peaks sundi kaasa võtma prantslaste ideoloogiasse, sest see on puhtalt elektrooniline. Selles mõttes, et elektronmuusika on see kus sa ei kasuta ühtegi akustilist heli, aga sundis sa tegelikult ei kasuta ühtegi ak. heli. kui jätta kõrvale see, et sündi sämplid, sugugi mitte kõik sämplid, on pärit kunagi mingitest akustilistest instrumentidest.

El-akustiline on see, kus on akustilised helid segatud el. töötlusega, või ainult el. päritolu helidega.

Saksa onude loengukavas oli Berio Joyce'i tekstile lugu.

Neil oli sela täitsa eraldi loengupäev Sprechmusik.

Beriost, Stockhausenist? oleks nagu mingi kaanon või eeskuju, mida elektronmuusikaks ikkagi pidada? elektronmuusika klassika, akadeemil. ringkondades elektronmuusika tähendakski nagu seda, mis sealt pihta hakkab?

Mingis mõttes võib-olla. Kogu see asi on ikka nii kuradi udune.

Sprechmusik on ju loomu poolest el-akustiline või?

Muidugi on.

Aga paigutatakse ikka elektronmuusika üldnimetuse alla? Kui Berio ise räägib oma intervjuudes elektronmuusikast, mis tal selle nime taga, konkreetsed teosed on? Kui palju seal on Sprechmusik'i?

Mulle tuli sihuke asi pähe, et mingi elektronmuusika piiraja on, et, elektronmuusika on see teos, mida ei saa elavalt ette kanda, el. abivahenditeta.. Aga siin läheb ka piir uduseks. Ütleme, et sul on näiteks el.kitarri kontsert.

Midagi selline vahetegemine siiski ütleb.

On olemas live-elektrooniks, kus kõik nagu esitatakse laval, kuigi tegelikult enamuse noote mängib maha arvuti, sünti juhtepidi ühendatud.

Mis õigusega seda siis ikka elavaks nimetatakse?

Saad mingist nupust keerata tempot või teha ettekandest sõltuvaid asju sinna sisse.

Tegelikult oleks see ju hoopis half-live?

Semi-live.

Mulle jäi veel see Sprechmusik'iga ette, et neid nimetatakse veel radiofoonilisteks kompositsioonideks. Ainult radios ettekandmiseks.

Raadiomuusika on omaette termin, või vähemalt oli.

See kindlasti on veel.

Meil lihtsalt ei ole. Või?

Pole praktiliselt üldse tehtud. Radiofoonilised on sellised, mis on muusika ja kuuldemängu vahepealsed. Kunstiline tulemus näiteks hakkab sõltuma juba sellest, mis seal öeldakse. Tekst hakkab mängima ja tekib süzhee või pseudosüzhee.

Osa mida Kaija Saariaho on teinud, on ka selline. Tihti on ühe plaadi peal koos, kui on nt mingi elektronmuusika võistluse või festivali plaat, või stuudio tööde plaat, on koos selline kus keegi möliseb ja puhtalt genereeritud asjad.

Kas segavorm on rohkem levinud? Pakub rohkem?

Kindlasti pakub rohkem. Saad midagi kõrva jaoks tõeliselt huvitavalt, et see heli ei oleks plastmassist. Seda sa saad arvutist suhteliselt harva kätte.

Aga need prantslased? (Helitekitajad, helilooja on see kellel vahendid pole esikohal, vaid kõlaline tulemus?) Kas "õige" elektronmuusika on siis ainult see, kus on nullist kruttima hakatud? Kas need on ortodoksid?

Arvata võib, et kellegi meelest on õige elektronmuusika ainult, muu on juba el-akustiline. Sakslaste peamine kepphobu on see, et lindistad olemasolevaid helisid, ajad sämplerisse, venitad pikaks ja laiaks ja nendest teed asja kokku.

Kas see ei seostu sul kujutavate kunstnike töödega, kus töö peamine sisu on see, mis on paberil, mida on kasutatud ja mis idee on sellele taha pandud. See on tugevad kui iseseisev...

See on mingi osa uue kunsti kurbloolisus. Kunstiteosest esinebki ainult kontseptsioon, ta ise on väike ja väetike. Kumneid plaate, kus plaadi taga on põhjalik keeruline jutt ja plaadi peal on selline...

[Sakslaste ja prantslaste vastandamine] Irkamis ikka moositakse neid sämplereid ka.

Berio oli irkamis tükk aega eesotsasa. Kas tol ajal oli võimalik saada arvestatavat tulemust ilma akustiliste lisanditeta?

Oli igasuguse... Kageli mis tal oli see punaserisdti kapi uste kriuksutamise taustakse, see lint eks ole. See oli mingi muusikaarvuti. Siis olid need toatäied generaatoreid ja ikka üht-teist saadi.

Miks selline muusikaliik üldse tekkinud on, kui ei tee peeneid vahesid? Võimalus? Tehnika jõudis nii kaugele, et sai teha, või oli see mingi esteetiline vajadus? teha midagi täiesti teistsugust?

Üks asi on selline totter idee, et kui sa saad elavat muusikat panna plaadi peale, siis sa võiks samahästi teha ise selle plaadi. Saed vineerist välja ja nikerdad peitliga vaod sisse. Mul oli ka lapsena idee, et teeks ise plaadi. Mõnes mõttes on ta osake suurte meeste mängust. Homunkuluse tegemine. Muusikaline homunkulus.

Siis ikkagi lihtsalt oli võimalik teha, kui üks põhjus?

Enda ja tehnika võimete proovilepanek.

Uudishimu või haigus, mida eriti 20. saj. kohta armastatakse õelda, et kõik mis võimalik ära teha.

Leonardo da Vinci olevat ka muusikamasina teinud. Võib ka sellega olla seotud, et kõik klassikalised pillid ja see et sapaned noote kirja on lihtsalt ära ammendunud. Või tehisintellekti idee. Siit tuleb sinna juurde see, et mitte helid ainult pole masina loodud, vaid ka kogu teos ise on masina loodud. See on omaette suur koolkond. Meie armsad sõbrad Helsingist on selle koolkonna kõige kõvemad esindajad. Kalev Tiits ja teised. Pauli Laine. Masinkomponeerimise kõige kõvemad kujud.

Kui sa mängid klaveril kaks nooti, siis sa juba tead, mis loo algus see on, paanika, mis tekib. Sellest väljumiseks on võimalus, et sa püüad arvutit panna tervet lugu valmis kirjutama. Erivõimalused on, et sa kas lased üldse valmisd kirjutada, või ta annab sulle muusikalise idee, või vormiidee. Kolmas võimalus on veel see, et sa lased nii vormilise ja rutmilise ulesehituse kui ka heli tekitada arvutil ja orkestreerid selle tagasi sümfile. Nii nagu Lindberg teeb. Lispiga programmeerib juda valmis ja kui see juda talle meeldib, siis ta orkestreerib selle suurele sümfile. Et püüda el. saundi, mis on vaene ja plastmassist, püüda panna vaeseid metsasarvepuhujaid seda häält tegema.

Tähistatav millel on liiga vaene tähistaja ja see asendatakse sellise tähistajaga, mis tähistatavat paremini tähistaks?

Ei tea kas paremini või... Loomulikumalt?

Kaks nooti ja selge, mis lugu on... Siis üks eesmärk on võimalik el. lugu teha, üks taotlus oleks seoste, assotsiatsioonide vaba...

Nojah et arvutil ei ole kultuurimälu. Selleks et talle kultuurimälu tekitada, peaks olema 5 giga kõvaketast kus kogu kultuur on kirjas.

Berio ütles, et huvitavamat elektronmuusikat teevad need, kellel kogemust või ajalugu heliloojana ei ole taga...

See on sellesama asjaga seotud, neilt võivad pärineda originaalsemad ideed.

Kas sa tead mõnda sellist?

Ei tea.

Ma ka ei tea. Ilmselt siis Peerio teadis.

Elektronmuusikaga on, puhtalt Eesti asi, et sellega on pidevalt kahe või kaheksa tooli vahele istumine, kui sa teed elektronmuusikat. Tal ei ole turgu. Ainuke turg on film või teater. See ka ainult sellep. et see on odav. elektronmuusika on suhteliselt odav ja operatiivne. Teatri ja filmiga on selline asi, et lavastaja või reõisöör ei kujuta ka ette mis sellest õieti tuleb enne kui see on päris valmis ja kui ta on päris valmis on vaja silmapilk teha täiesti valmis, mis tähendab seda, et sa pead selle muusika tegema nädala ajaga. Kui sul hollivuudi rahasid taga ei ole, siis sa ei saa nädala ajaga sellist orkestrit, kes selletalutavalt sulle linti mängiks. Väljaspool filmi ja teatrit ei ole teda olemas kellegi ega millegi jaoks, va meeleolumuusika.

Teatri- ja filmimuusikal oleks nagu pitsat algusest peale...

Et ta ongi odav, et ta on siis kunstiliselt ka odav ja tihti on ka.

Eriti kui seal on mingi süzhee, siis ta peab pidevalt seda edasi kandma. Kui sa võtad pildi sealt juurest ära ja püüad ära unustada, mis seal pildis üldse oli, siis tihti see muusika ei kanna välja. On paratamatult illustratsioon.

Kas illustratsiooniks ei tee teda peamiselt pildi tempo jälgimine?

Muidugi teeb.

Kui pildiliselt on asi hästi tihe, et lühikese aja jooksul palju ära öelda, siis muusika peab meeleolule ja tempole reageerima. Mingis mõttes on see helilooja mõtte ahistamine.

Nojah. Ühtepidi on kergem, et sa ei pea õhust kobama. On komnkreetne asi ees, et pead tegema seda ja seda ja teedki. Teistpidi see, et sa pead olema mingis ajas...

Kas mängufilmi või teatrimuusikas on rohkem aega käes [kui multikas]?

Mõnikord on, mõnikord mitte. Sõltub täiesti sellest kuhu ta läheb.

Tahad sa selle kohta veel midagi õelda või läheks kuhugi mujale?

Tegelikult on see mul kuidagi hinge peal, et elektronmuusika nagu ei kuulu kuhugi. Nt Autorite Ühingu koosolekul loeti ette kõik zhanrid, mida kaitstakse ja seal ei olnud elektronmuusika sõnagi. On põhimõte, et seda ei ole olemas ja tuleb seda pookida kõikide muude zhanrite alla. Kui ma Grünbergi 2. plaadi [hingus] ostsin ja vaatasin, mis nad seal ütlevad, et mis asi see on, siis seal oli kirjas, et see on sümfooniline poeem. las siis olla s. poeem. [vene ajal sai helilooja plaadi eest vist sada rubla.] Ta on ikka ka el-akustiline, seal on palju mingisugusele naturaalhelile, olgu see siis laste kannel mille ta 4.12 eest kaubamajast ostis või mõni kivike, on lihtsalt kajamasinaga pandud vigur taha. Kuradi ükskõik, peaasi et see muusika [ei kuule välja].

Lihtsalt see, et mingile asjale selle pärast pähe astutakse, et ta on elektrooniline...

Kas selles ei ole ka asi, et päris muusikaks peetakseikka seda, kui inimesed, interpreedid on süganud oma viiuleid, harjutanud, vaeva näinud, rohkem inimese lõhna juures, higihaisu? Nagu oleks nii, et rohkem oleks asja sees inimest, aga sellega koos kunstilised tagajärjed, tulemused, nendele astutakse peale.

Jah, nagu oleks mingi interpreetide ametiühing...

Mida ei ole muuseas olemas. Justkui et kui sa üksi kodus teed, oleks nagu vähe vaeva näinud. Saad nagu kiiremini valmis.

Draamateatri direktor küsis minu käest, et kui ruttu ma selle muusika kirjutasin. Kirjutasin umbes 20 tunniga ja sain 2000 krooni, ja siis oli et mõelge, milline kuupalk tuleks... Et vaene näitleja... Teine asi on see, et suur osa sellest muusikast ongi õudsalt sitt. See tekitab nii tohutut eelarvamust. Kui sa saad suurtest fondidest raha stuudio jaoks ja helilooja saab stipendiumi ja muneb seal stuudios pool aastat mingi asja kallal ja tulemus on halvasti haisev, siis on kuidagi piinlik seda ka sinnapaika jätta, nii palju tööd on ka tehtud, ikka peab selle plaadi peale panema. Friedrich naumanni fondi ees on ka piinlik. Nad on plaadi tegemisekd ka ette raha ära andnud. Siis tuleb plaat välja lasta. Ostad, kuulad issand missugune jama ja ongi paha hais tervel elektronmuusikal küljes.

Teine asi on see, et elektronmuusika on üldse uus muusika. Ei ole nt pahhi elektronmuusikat ega mandelssoni elektronmuusika, mis oleks klassika ja 200 aastat ära kiidetud.

Tuleks jälle peerioga lagedale, et on asjad millel kaitset ei ole, et piirid on ammu ära tõmmatud ja kui sa teed midagi, mis nende sisse ei mahu, siis ta on lindprii. Kas Eestis võib suhtumist arvuti ja süntesaatori ja jumalteabmille abiltehtud muusikasse mõjutada ka see, et kõige selgem esinfdaja Grünberg (kes sümfile üldse ei tee), ringkond, professionaalid, kes muusikasse puutuvad, on kohutavalt pisike ja iga inimene on suurema riigiga võrreldes, esindab suuremat tükki kui ta ise on, iga lahtri jaoks on üks inimene, kas võib suhtumist mõjutada ka see, et Grünberg ei kuulu üldse akad. ringkonda ja et ta pole konsiski käinud?

Muidugi võib.

Kas millegi arenemisest kuhugi saab t puhul ka rääkida? Mingi darvinism või bioloogiline areng? Kui on igatsus tekitada teistsuguseid helisid, seostest lahti ütelda? Kas saab arengust rääkida ja kui, siis mille arengust? Mõtte või tehniliste vahendite?

Mõneti läheb see sinna välja, et inimene tahab ise jumal olla. Kõigepealt püüab ise asja luua, maailma. Edasi läheb kahekordselt selle peale, et püüab luua sellist asja, mis veel omakorda looks, arvutit, mis looks muusikat näiteks.

Mis Eestis on elektronmuusika on ära määrinud, on ikka seesama, et teda on kasutatud õudsalt palju mingi filmi jne tegemiseks ja kui kõikfilmimuusikat ülejala teevad, haltuurana, siis ongi tunne, et kogu elektronmuusika peaks sama haltuura olema. Eestis ei ole üldse päris elektronmuusika. Peale Grünbergi kahe [el-akustil.] plaadi ei ole midagi sellist. On kaldumisi, nt Räätsa elektr. marginaalid, aga seal ka lihtsalt juhtumisi on otsustatud, et klaverile kirjutatud muusika mängib maha sünt ja sinna natuke midagi juurde keeratud.

Siis ikkagi see, et kas mingi asi on elektronmuusika või mitte on mõtteviisi ja tegemise protsessist sõltuv?

[.......]

Kas elektronmuusika kui selline vajaks mingit omaette keskkonda või on see uuema kunsti üle vadistamise mõju all tekkinud küsimus?

Võib-olla jah. Üks asi mis seda muusikat eristab, ongi see, et seda ei lähe lipsustatud ja õhtukleidistatud inimesed kuulama.

Kontserti kui sellist trad. mõttes ei saagi anda, va see semi-live elektrooniks onju.

Võid ju valjukad üles panna ja ise selle momendi välja valida, millal sa rahulikult kuulad, mitte kontserdile minna. Ma olen ka sada korda õelnud, mille tegelikult AAriel välja ütles, ma ei usu et tema selle välja mõtles, ta on ka kindlasti kusagilt kuulnud seda, et kogu asja määrab ära see heliallikas, papist membraan. Kuigi rock-kontserdil on seesama asi, kuigi see on omaette kultuurietendus.

Sellel asjal on ikka mitu külge: vahendid, ülesehitus, (tehnika), eesmärk, mõtteviis, haridus, selline kompleks. õieti selle järgi...

Kui palju helilooja põhjused (enne räägitud) sellist teost teha kattuvad sellega, millepärast inimene seda muusikat kuulab? Miks elektronmuusikat võiks kuulata? Kui palju taotlustes ühist võiks olla?

Võib olla, aga see sõltub sellest, kas see tulemus on söödav või mitte. Sa võid ju tahta huvitavat tulemust, kui sa seda ei saa, siis puhtast snobismist seda kuulata, sellist asja nautida, esteetiliselt [ei kuule!].

Kui esteetilise naudingu pärast kuulamine vastandada mõistuspärasele kuulamisele, kui sa kuulad asja kas mingisuguse nähtuse esindajana, või nagu natuke uut tehnilist saavutust, kumb kuulamisviis võiks elektronmuusika puhul tugevam olla? Kas see muusika annab ise mingi kuulamisviisi ette?

Kuidas keegi viitsib, kuidas keelelgi kuulamis[kogemus?]... mina ei tea. Ma ei saa sellel vastata, ma olen kahekordselt rikutud inimene. Mina hakkan niikuinii paratamatult kuulama kuidas tehtud on.

Mingit hulka inimesi, kes elektronmuusika plaadi ostaksid sa kujutad ju ette, sihuke madis kolk eksju. Miks selline inimene sellise plaadi ostab? Kui palju kuulatakse lihtsalt selleks, et kursis olla, et teada? Esteetilised ja ratsionaalsed eesmärgidõInfoühiskonna eesmärke on minu meelest ka päris palju. Midagi teada, kursis olla, sellised eesmärgid kehtivad väga ju ka akad. kontserdi puhul.

Mhmh.

Üldine kunsti omadus vist jälle, informatsiooni edasiandmine ja selle otsimine. Ja informatsioon pole sageli heliline tulemus, vaid see, milliste vahenditega või mis printsiibi järgi on tehtud.

Tulemus peaks nagu peamine olema.

See on kasvõi väga varjatult olemas igas muusika kuulamises või. Võib-olla väga rikutud muusikateadlane kuulab ainult, kuidas tehtud on, mis vorm jne.

[...]

Suur hulk kunsti sureb nende vahendite kätte, millega see tehakse. Hakkad mingi probleemigamässama, nt arvuti jookseb kinni mingi asja peale mida sa teed ja sunnid seda tegema, lõpuks saad sealt läbi ja naudid seda tulemust, mis võib olla hästi igav. See protsess ise pakkus sulle nii palju, et sa unustad selle ära, et keegi peale sinu ei saa sellest aru. Mis mind suure osa elektronmuusika juures on häirinud, on digitaltöötluse kõrvalmaitse. Teatud tüüpi moonutused tekivad digitaltöötlusel, kusjuures need jäetakse rahumeeli sisse. Stuudios sa harjud nendega ära, nii et sa ei märka neid enam, ei saa aru, et kogu 1980... alates elektronmuusika kõlab ühtemoodi, kõigil on sämplingu krõbin sees.

Alternatiivsest tantsumuusikast pole sõnagi rääkinud. Reivist.

[njuu eidzh]

Reiv ja hauss ja...

Seal on ju nimelt kuuldav tulemus kõige tähtsam, on vaja publikule meeldida ja tekitada see meeleolu, mida nad otsivad. Qudsalt funktsionaalne muusika ju. Mis nendel alusmaterjal on?

Seal on just enamasti sämplimine. Kui seda kunstiga võrrelda, siis see on redi-meid eksole. Lihtsalt otsib plaatide pealt kohti, mida saaks eraldi kasutada ja sämplib neid ja siis paneb mingisse rütmi. See on osa kaheksa tooli vahele istumisest elektronmuusika puhul, et osa sellest on väga hea ja kasutatav, võiks olla elektronmuusika tulevik või minaeitea, mis selle kohta öelda. See et seda sellises muusikas kasutatakse, on sellistele peethooven- ja puleezinimestele paneb talle suure punase lipu külge. Just see eesmärk, et tantsumuusika. See on selle [---]de ja [---]te jaoks niivõrd ära määrinud.

Misasi see see on mis võiks olla tulevik?

Kogu see tulevik mis haussi või teknoga saavutatakse, kõlaline tulemus, seda tasuks ametlikel elektronmuusikutel tähelepanna. Aga seda kardetakse temna eesmärgi pärast. Kindlasti on inimesi, kes seda ei karda, aga sellega, et nad ...[] liiguvad, nad märgistavad ennast ära tõsiste ja hästi tõsiste inimeste jaoks. Ma ei saa midagi öelda saksamaa või inglismaa kohta. Eestis on ainult 2kviks tart või pärt ja vahepeal ei ole midagi.

[seisund]

Oma suhe elektronmuusikaga.

Täiesti puhtalt elektr. teost mul ei ole. Miks ma sellest nii palju mölisen, on see, et ma olen piisavalt kaua sellega üritanud tegeleda ja lihtsalt sellepärast, et mind saund huvitab ja siis paratamatult hakkad otsima sellist saundi, mida veel olemas ei ole. Siis jõuad süntide juurde ja mingil hetkel tavaliste pillide juurde tagasi. See on paratamatu käik. Kui alustada sellest, et üritada viiulit sundiga järele teha, siis natukeseks ajaks upud sünti ära ja siis jõuad selleni, et see uus hääl mis nüüd sündiga tuli, et üritaks seda nüüd viiuliga teha. Vastastikku kasulik.

Mis lugudes sa kõige rohkem oled sellist kasu saanud?

Tegelikult kõikides.

Kõik sümfi lood ka?

Ja. Lihtsalt sellest ajast kui nootide järgnevus ennast ammendas ja harmoonia ja rütm ka lõpuks.

[väikesed loomad, meloodia, erand, tundeline]

Võiks olla ideaaliks selline muusika, kus sa saad samapalju tundeid inimesest välja pigistada ilma et sa kasutaks mingit klassikapoolset harmooniat või meloodiat.

Saundiga või?

Tonaalne või pooltonaalne harmoonia ja sellest tulenev meloodia, siis mingi korrapärane rütm on nii lõplikult läbi lüpstud. Ma ei arva et täiesti läbi lüpstud, aga nii kindla peale vahendid, et neid on piinlik kasutada.

Kas sa üldse arvad, et mingi vahend või muusikaliik võib lõplikult ammenduda, või ei ole ammendumist olemas, sest kui sa sellesama tonaalse harmoonia juurde pöördud tagasi mingi vaheaja järel, siis ta on teistsuguse aja kontekstis ja mõju teistsugusena. Äkki millegi ammendumist saab väita ainult uhe hetke kohta aga mitte absoluutselt?

Ei saa rääkida kõikide inimeste nimel.

[jälle see pärt, esitusesteetiline muutus]

Vanu asju võid kombineerida, aga kunagi lõpeb see kombineerimise võimalus otsa.

Aga neid asju millega kombineerida tuleb ju juurde?

Ehk tuleb juurde.

Kas ammendumine üleüldse on siis võimalik sinu arvates?

[teoreetiliselt ei julgeks väita]

Kas elektronmuusika on uus või vana? Kas aab väita, et selle käes oleks mingi tulevik? Kas ta võiks kunagi saada olulisema positsiooni kui tal praegu on?

Võib-olla natuke olulisema positsiooni selles nn süva-klassikalises- kontsertmuusikas. Popmuusikas ta on juba saanud.

Siit ka alateadlik vastuseisu põhjus.

Kindlasti.

Kelle seisukohalt sa kõiki neid mõtteid ütled? Kui sa oleksid veendunud ainult elek. vahenditega tegeleja, siis sellel asjal oleks üks värv. Kellena sa räägid?

Ma püüan olla objektiivne, nii nagu ma elus kõigi asjadega püüan olla. Subjektiivselt objektiivne. Ma võtan selliselt seisukohalt, nagu ma kujutan ette, et võiks praktiliselt selline praeguse hetke normaalse helilooja normaalne seisukoht olla. Mitte ühestki asjast teha absoluuti ega millestki miinusabsoluuti. Mitte midagi paaniliselt karta. Võid võtta kõige nõmedama diskoloo ette ja kuulata selle saundi ja saada teada, mis selles võiks tegelikult olla mingi selline komponent, mis lisaks sellele, et tal on nõme banaalne meloodia, mis jääb meelde, hakkab kummitama, mis teeb sellest selle, mida ikkagi tahetakse, mis teeb sellest hea...

Kauba?

Just nimelt hea kauba. Miks teda ikka tahetakse kuulata. Kui ta oleks sellise saundiga nagu mõni halb keelpillikvartett, siis keegi ei viitsiks teda kuulata.

Millise muusika helilooja sa ise oled. Sa ütled, et sa tahad olla objektiivne ja minu meelest sa oledki, sest sa oled väga rahulik.

Ma olen kaasaegne helilooja (20. saj.), selles mõttes, et mind huvitab see, et miski läheks edasi, et kunst, muusika areneks edasi. Ei hapneks mingi koha peal ega tõmbaks nigu tigu mingisse karpi. Kõige hullem on, et osa elektronmuusika on endale ka teokarbi ehitanud ümber ja vaikselt susiseb seal sees. Nii nagu on olemas meelelahutustöostus, on olemas ka kaasaegse muusika tööstus, mis toimib fondide ja suurte ametlike organisatsioonide toetusel ja kusagil on hulk onusid, kes teevad hästi head nägu ja ütlevad, et nad toetavad kaasaegset kunsti sellest mõhkagi aru saamata. Mis on selle võrra veel kurvem, et need onud, kes poptööstust toetavad, need tihti ütlevad välja, et see ongi tööstus, ongi selleks, et saaks töörahva käest raha kätta.

Ikkagi sinu oma muusikast veel. Et rahu tuleks, välja, siis milline ikka on see muusika mida sa ise teed.

Kaks asja on kõrvale jäänud, mis on olulised. Üks asi on see, et samapalju kui sündid on Grotesti asi mõjutanud. Kui sünt on vabastanud saundi, siis improvisatsioonivärk on vabastanud vormi või suhtumist. Et muusikas mingitest sisseõpetatud krampidest lahti saada. Nii nagu pillimängus on käekrambid, on heliloomingus ajukrambid. Nagu ilmselt siiamaani peab heliredeleid mängima mittesobiva sõrmestikuga ja kui keegi läheb kogemata mugavale sõrmestikule üle, siis talle virutatakse joonlauaga vastu sõrmi. Vaevalt, et selle kümne aastaga midagi muutunud on. Ma just paar päeva tagasi mõtlesin, et mis improvisatsioonis ennast õudselt ammendas, oli see, et harva tuli midagi uut, enamuses oli paroodia, aga kaua sa ikka paroodiat teed. Kui keegi on pidevalt kunstis humoristlik, siis minu meelest see väljendab kas alaarenenust või väga tugevaid komplekse. Ei julge tõsiseks minna, siis ta kohtub iseendaga.

Täitsa rääkimata on see, mis on minu jaoks oluline ja ilmselt kogu kunsti arengus paratamatu, et elektr. tahavad vägisi seguneda ja on ühe pealt teise peale üleminek. Põhimõtteliselt samad asjad kehtivad visuaalses värgis, et keegid üritavad kangekaelselt jõuga õlimaale teha ja ütlevad, et kogu meediakunst on poisid seal lollitavad. Muidugi, silmapilk kõik, mis sealt on tulnud, on mtv-d alla neelanud. Iseenesest see näitab nende asjade kvaliteeti. Pildi digitaalne töötlus, videoefektid, kogu pildikultuuri. Kasvõi individeo, kunstnike amatöörvideo räige kraabitud 8 mm filmikaameraga. Kuna pildis ei ole niivõrd äratuntavat vahet, kas sul on klassikaline harmoonia või ei ole, siis seal on esteetiliste maailmade piirid hägusemad. Kui sa uues muusikas teed ainult kriuksu ja pole millestki kinni haarata keskmisel kuulajal, siis ta ei haaragi ja on läinud. Pildis on mingi äratuntav objekt ikka. Ütleme, et suur osa radikaalset uut muusikat oleks nagu pildis ainult kuupe ja kolmnurki. Kui oleks selline televisioon, siis liiga kaua ei viitsiks. Või siis peaksid need väga eriskummalises ruumis arenema. See on jälle võrreldav nagu saundiga. Kui sa teed sellist esteetiliselt kohe mitte arusaadavat asja ja ta on halvastitalutavas soustis veel ka, siis ta ongi kadunud.

[keskonnavahe, kodus jne] Mis eesmärgiga sa seda kuulad.

[Või et kas selle, mis sa telekast vaatad, antonio ja sabrina, tonn markus on tema tädi]. Süzhee ja diskoloo meloodia. Kui asi läheb, selle peale, et kuidas see on filmitud.

Hüppan. Kes Eestis võiks elektronmuusika kohal suu lahti teha?

Sumera on kindlasti jõle palju kuulanud ja käinud stuudiotes. Tegelik tema tugev koht on orkester. Tüür on tegelikult rohkem teinud päris el. asja, aga ta on mitu korda öelnud, et ta asja sügavamalt ei tunne, on autodidakt. Siin ei ole seni millegi peal õppida olnud, kui sa tahad midagi teha, pead kümnest kohast tehnika kokku laenama. Sõprade käest, kunamaksta ka ei jõua. Ja mis sealt parajasti välja tuleb, siis selle teed. Kui sa tahad kindla peale teha, siis ainukt kindel asi on erso.

On veel peeter Vähi, kes on rohkem etno rida ajanud. Tema mängis vitamiinis. Puhtel. saundi pole vist taga ajanud. Ainuke ongi Grünberg, kellel lint või plaat ongi selleks tulemuseks. Teistel ikka ainult film. Grünberg oleks vist veelrohkem teinud plaate, kui ta oleks saanud. Kui ta ei oleks kõrvale surutud.

Nüüd on stuudio olemas.

Põhiasjad on olemas.

Asi on näiliselt vastuoluline, et elektronmuusika heliloojaid nagu riigis polegi, aga väljaõpetamine on äkki tähtsaks saanud, suured programmid ja nii edasi.

Ega neid ei tule ju kusagilt kui ...

Miks see stuudio on.

See on paratamatult vajalik, et siin muusikaharidus või heliloojaharidus täiesti hapuks ei läheks.

Kas praegu ei näe nii ka välja, et elektronmuusika ise oleks nagu väljaspoolt seadust, justnagu pole olemas, aga samas on nagu prestiiõne ka?

On küll, sest ta on kaasaegse muusika kõige kallim osa. Muid pille läheb vaja ka prukkneri ja rihhard straussi esitamiseks, aga need on spetsiaalselt ainult elektronmuusika tegemiseks. Viimane aeg on ka seda stuudiot teha, sest ma praegu vaatan, et elektronmuusikast huvituvad, neid kipub järjest vähemaks jääma, sest teha sellist elektronmuusika mis ei kõlaks nagu 70-ndatel, selleks läheb vaja järjest kallemaid asju ja neid on järjest vähematel inimestel võimalik endale koju hankida. Liigubki järjest rohkem selliste aidem pottide kätte või paptistide kätte, kes teevad puhtalt raha pärast tümpsu või kes on mitteprofessionaalid. Selleks et see asi siin päris välja ei sureks, on vaja kasvõi jõuga üritada heid heliloojaid ninapidi sinna sisse torgata.

Aga kas see ei päästaks asja välja, kui igal aastal tuleks muudkui lõpp põnevaid sümfoniste.

Aga no ei tule ju. Lõpp põnevat elmuusikut ei tule siis kui ei ole tervet karja keskpäraseid seal ümber. Kasvõi eesti mõttes karja, nelja. Tihti on nii, et keskpärased arendavad mingi värgi välja, mille pealt on sellel andekal võimalus hüpata. Kui ta ise peab hakkama arendama, siis ta kogu hüppamise energia kulutab selle arendamise käigus ära ja ei tulegi midagi. nagu vaene toivo tulev, kes püüdis ja püüdis seal, aga maadles kogu aja sämpleriga ja looni ei jõudnudki.

Teoreetiliselt elektronmuusika suund läheb sellest aastast, aga praktiliselt läks praegu 3. aastale ainult timo steiner, kes kirjutab just nimelt humporistlikke orkestripalasid. Oli üksinimene, kes ei valinud. Põhimõtteliselt on need ained olemas. Kes on põhimõtteliselt huvitatud, saab neid aineid praegu valida.

kas on ainumõeldav, et kaks aastat õpitakse trad. komp.

Mingist järgmisest või ülejärgmisest aastast peab tulema elektronmuusika eriala. Seda ei saa avada enne kui on hunnik pabereid haridusministeeriumi teerulli alt läbi käinud.

Mis kategooriates elektronmuusikast võiks rääkida. teistsugused esteetilised normid kui sümfil või ei ole?

Kui ta on puhas muusika, siis ei tohiks seal midagi olla erinevat. Kui ta on selline mujale mineva kontseptsiooniga asi, on mingi tekst, siis võivad seal hoopis mingid kuuldemängu kategooriad tulla.

Mis teeb ühe elektronmuusika teose heaks?

Elektronmuusika on siis hea, kui teda ei pea välja vabandama, et ta on elektronmuusika. Kui ta ei ole mingitesse muudesse valdkondadesse kombitsaid ajav, mingitpidi multimeediasse minev. 6-kanaliline ja suure osa muusika mõjust moodustavad liikumised kuue valjuka vahel. Mis juba füüsiliselt hakkavad mõjuma. Üks oli selline mis tekitas sellist inimese jaoks ebameeldivat võnkumist. Muutus järjest tugevamaks ja ebameeldivamaks. Lõpuks tekkis täielik hirmu- ja ohutunne.