Kommentaariks. Käesoleva intervjuu andsin jaanuaris 1996 Muusikaakadeemias muusikateadust õppivale Mari Kollele avaldamiseks Eesti Ekspressis. Ilmus see Vesta Reesti poolt pügatud ümberjutustusena, mis kubises faktivigadest ja vääriti mõistmistest (näit. ei kirjutavat ma üldse noote!!!). (Sama toimetaja "mugandas" hiljuti artikli kirikuõpetajast, kus "selgus", et too ei ole piiblit läbi lugenud.) - RR.

"TELEKAS SODIHUNNIKUS EI OLE VEEL MULTIMEEDIA"

Rauno Remme on helilooja, kes end viimasel ajal peamiselt elektron- ja arvutimuusikale pühendanud. Rahvusvahelisel Uue Muusika Festivalil "Nyyd'94" astus ta avalikkuse ette "Eesti Kontserdi" fuajeesse installeeritud multimeediakeskkonnaga. 1995. aastal osales Remme "Nyydil" multimeediaetendusega "Gen Ision", mis on Eestis seni ainus oma zhanri esindaja. Etendus ühendab üleskirjutatud ja improvisatsioonilise muusika, elektroonilise lindimuusika, live electronics'i ja videoprojektsiooni; viimatimainitu loomisel kasutatud vahendite hulgas olid originaalseimad ballett (kostüüm ja liikumine Anneli Remme), makrofotod ja Remme leiutatud slaidimaali-tehnika. "Gen Isioni" luues tõestas ta end mitmepalgelise kunstnikuna, olles ühtaegu rezhissöör, helilooja, operaator, interpreet ja slaidimaalide ning fotode autor.

K: Milline oli Sinu esimene kokkupuude multimeediaga Eestis ?

V: Asi sai alguse muusikakeskkoolist, kui tegime koos Eerik Semlekiga helilinte, peamiselt paroodiaid jms. Esialgu tegime rohkem oma lõbuks. Hiljem, konservatooriumi ajal, muutus kamp suuremaks (Toomas Trass, Andrus Kallastu, Mart Jaanson jt.) ja tekkis ka paar esinemist. Neist esimene toimus laululava all kaasaegse kunsti näitusel "Ma ei ole kunagi käinud New Yorgis" . Enamus sellest seltskonnast on nüüdseks saanud tõsisteks tegelasteks - heliloojateks, dirigentideks, organistideks...

Esimese Sorose Kaasaegse Kunsti Keskuse aastanäituse aegu tegin koostööd Jaan Toomikuga. Osalesin performance'il Türisalu pangal, kus tegin kohaliku "vene" tehnikaga elavat muusikat, tassides võimenduse 20-kraadise külmaga lumme.

K: Tänavusügisesel "Nyydil" üllatasid publikut multimeediaetendusega "Gen Ision". Multimeediaetendus on Eestis vist üpris kuum sõna ?

V: Multimeediaetendus - see kõlab ehk liigagi pidulikult . Algselt oli "Gen Ision" tõepoolest planeeritud rohkem elava etendusena, kuid kahjuks "Nyydil" ei leitud tantsijate esinemiseks laval võimalust.

K: Mida tähendab "Gen Ision"?

V: Rangelt võttes ei tähenda see üldse midagi. "Gen" ja "Ision" on justkui tükid teose ideega seonduvatest sõnadest, näiteks "Genesis" ja "Vision".

K: "Gen Isioni" tutvustuseks ütlesid, et see ei kätke mingit lugu. Millega Sa kuulajat-vaatajat köidad ?

V: Toon mõttelise paralleeli klassikalisest muusikast - näiteks mõne klaverisonaadi ühel osal ei ole kindlat süÏeed; sarnaselt võib suhtuda ka pilti. Pilt ei ole film, kus toimuvad loogiliselt järjestatud sündmused.

K: "Gen Ision" jätab siiski mulje mingile süzheele toetumisest. Kas Sa tahad vaatajat lollitada ?

V: Ma ei kavatse kedagi lollitada. Igaüks võtab kunsti vastu nii nagu võtab. Kui keegi tahab tingimata konkreetset süÏeed otsida, võib ta selle ka leida.

K: Kas kõigil kujutatud objektidel on ka iseseisev tähendus või paned rõhku vaid tulemusele?

V: Olulised on kujund ja faktuur. Pole tähtis, kas pildil on inimene või temaga sarnanev puukänd või on hoopis värv filmil niimoodi voolanud ... Muusikaga on sama lugu. Mind ei huvita enam ammu nootide kirjutamine, vaid "sound", olgu ta mängitud naturaalpillil või sündil.

K: Kas muusikas ja pildis toimuvad samaaegselt sarnased sündmused ning kumb neist tekib enne ?

V: Multimeediaga tegelengi seepärast, et enamasti kaasneb mul muusikaideega ka pildiidee. Üksnes muusikateos tundub mulle poolikuna. Muide, samal põhjusel loobusin mõne aasta eest põhimõtteliselt ka ilukirjanduse lugemisest. "Gen Isionis" tunnetasin lihtsalt mingeid värve ja üldmeeleolu; muusika kirjutasin eraldi valmis, võtsin linti ja pildi monteerisin heli järgi.

K: Millised on Sinu kokkupuuted filmi köögipoolega?

V: Alustada võiks sellest, et mu isa on olnud üsna kõva harrastusfotograaf. Tema on mind õpetanud pildis huvitavat leidma. Kõiki muusikavideosid ja filme vaadates ei lama ma niisama tugitoolis, vaid õpin kogu aeg. Ka viimasel ajal, niipalju kui ma MTV-d nägema juhtun.

K: Oled niisiis iseõppija?

V: Jah, nii nagu arvutiasjanduseski. Laenasin videokaamerat ja ise filmisin. Mul on eelmistest videotest kaamerameestega kurbi kogemusi - teisele inimesele ei tee kunagi lõplikult selgeks, mis just kaamera avast peaks paistma.

K: Kuidas kirjeldaksid Sulle ainuomast tehnikat - slaidimaali ?

V: Slaididele hakkasin maalima umbes 1984. aastal, kui valmisid ka esimesed helilindid. Kasutan maalimisel musta või läbipaistvat filmi, lasen sellele värvitlku voolata ning nii moodustub mõni kujund, huvitavamaid maalin edasi. Mõnikord panen kaks filmi kokku ja tulemus oleneb nende vahele sattuvast värvist.

K: Millised suhted Sul multimeediaga väljaspool Eestit on ?

V: Olen mõnes mõttes täielik ignorant ega ole palju mujal käinud. Infot olen saanud peamiselt TV, video, kataloogide vahendusel. Novembrikuus toimus Rahvusraamatukogus minu jaoks oluline sündmus: interaktiivse multimeedia konverents "Understanding Interactivity", kus osales ka ZKM ( Zentrum für Kunst und Medientechnik - M.K. ) Karlsruhest.

K: Millega praegu tegeled?

V: Saatsin Hollandisse festivalile 1995. aasta Eesti Muusika päevadeks kirjutatud teose "Skyx". Seal peetakse iga-aastast üpris akadeemilist muusikanädalat, kus konkureerivad kuni 30-aastased heliloojad. "Skyxis" kasutasin eranditult sümfi pille ja imiteerisin nendega pop-muusika sounde (techno, jungle jt.). Panin mulle meeldivad muusikastiilid "ühte patta" ja sel pole mingit tähtsust, kui näiteks Webernilt pärinevat muusikat mängitakse sündiga ja Doktor Albanit sümfooniaorkestriga.

Mati Kütile"Skyx" väga meeldis; kavatsen tema järgmisele animafilmile samalaadse muusika kirjutada.

Plaanis on veel teinegi projekt: olen Madis Kalmeti lavastustele muusikat loonud ja pakkusime üksteisele korraga välja idee ühendada teater, muusika ja video.

Elektronmuusikaga tegelen sel määral, et õpetan Muusikaakadeemia stuudios. Ideaalis kirjutaksin muusikat naturaalpillidele elava esituse jaoks, kuid kvaliteedi tõttu olen mõnikord sunnitud n.ö. pseudo-elava ettekande -lindi või live-electronics'i - kasuks otsustama.