GROTEST

ca 1984-1992

Muusikalise hullumeelsuse aastad Alguseks võib pidada seda, kui mina ja Eerik Semlek hakkasime kodus tehtud linte teineteisele ette mängima ja siis otsustasime linte koos tegema hakata. Need lindid olid kokku lindistatud raadiost, plaatidelt, TV-st, vanemate vanadelt lintidelt, sinna vahele ja juurde ise midagi mängitud või häälitsetud. Olime Eerikuga terve Muusikakeskkooli aja olnud ühes klassis, olime enamuse aega pinginaabrid, koos hakkasime heliloomingut õppima. 8. klassis tuli Tartust meie paralleelklassi Toomas Trass. õppis algul klaverit ja orelit, siis tuli üle heliloomingule (oreli eriala nõukogude ajal polnud!). Järgmisel aastal õnnestus teda juba kohati meie kampa meelitada. Aeg-ajalt tegi kaasa ka vioolamängija Kenti Kadarik meie klassist. Lisaks lintidele tegin ka sama absurdseid fotosid. Lindiprogramm sai lõpuks vist ligi tunnine, kuid originaalloomingut seal praktiliselt polnud; kõik oli millegi paroodia või täiendatud versioonid. Ainet oli kõikjalt, lastesaatedest uue muusika kontsertideni. Selles Toomas Trass veel ei osalenud. Temaga arendasime klaveriduette, improviseerisime stiilides või zhanrides, aga neid ei jäädvustanud. Tegevuse avalöögiks oli üks "teos", mis sündis vist oma "päris" teoste lindistamise käigus, kui olime kolmekesi Eeriku ja Toomasega harjutusklassis. Eerikul oli makk, mul kassett. "Teos" sai hiljem nime "Ettevalmistus loomingueksamiks" ja koosnes põhiosas Sumera ja Tambergi (vähem Räätsa) tsitaatidest. Esitasime selle lindi ka heliloomingu lõpueksamil. Eelpoolmainitud heliloojatest said meie erialaõpetajad. Päris plahvatuslikult hakkas meie tegevus arenema Konservatooriumis. Ostsin tollal ainsa Venemaal valmistatava kantava stereo-kassettmaki "Vesna" ja hakkasin seda pidevalt kaasas kandma. Tegevust soodustas oluliselt Toomas Trassi elama asumine Konservatooriumi ühiselamusse. Õhtustel harjutusaegadel kohtusin temaga korduvalt ja nii hakkasid sündima järjest uued teosed, mis ka kohe linti said. Päevasel ajal oli meiega koos ka Eerik. Sel ajal kujunes välja kindel "teoste" tegemise kord. Eelnevalt polnud kokku lepitud midagi. Oli kas mingi märksõna (stiil või konkreetne teos, mida jäljendada); või hakkasime lihtsalt mängima ja kui hakkas huvitav tulemus tekkima, panime lindi käima. Alati oli kohutavalt lõbus; ja vähemalt mina olin niivõrd hingega asja juures, et ühe korra oleks peaaegu ära minestanud! Pillideks olid peamiselt klaverid ja nende detailid ning mitmesugused käepärased esemed, vahel oli mul kaasas ka plokkflööt. Tänu Toomasele pääsesime oreliklassi, vahel ka klavessiini ligi. Muidugi läks käiku ka hääl. Toomas sai aeg-ajalt kirikust laenata Casio lastesüntesaatorit. Osa pille sattus ka niisama kätte. Kogusin tollal pille (ka laste mängupille). Neid sai siis kohe, ilma proovimata linti mängitud. Muuhulgas olen esmakordselt otse lindile mänginud trompetit ja harfi. õhtuti Toomas Trassi ühikatoas lasime linte juuresviibijatele. Toomase toakaaslastest Erki Pehk ei võtnud vedu, küll aga Aulis-Leif Erikson (eriti kuna ta õppis lavakas). Varsti saigi temast meie grupi liige. Nime "Grotest" esimest kasutamist ei mäleta, kuid sõna enese mõtlesin välja juba keskkoolis ühes muusikaajaloo tunnis. Toomas küll arvas korduvalt, et pigem võiks siis olla juba "Protesk"?! Üks olulisi mõjusid oli ka Margo Kõlari tööleasumine helirezhissöörina Eesti Raadiosse, pärast Konservatooriumi lõpetamist heliloojana. Ta kutsus mind ja Eerikut algul niisama vaatama; huvitusime niivõrd, et hakkasime seal "õpipoisteks" ja vabadel hetkedel tegime seal koos Margoga "teoseid". Vahenditeks olid helitaustad fonoteegist ja tihti terve ERSO löökpillid ja kontrabassid, mis stuudios seisid. Sama palju mõjutasid ka Lepo Sumera loengud: nii elektroonika poole kui ka akustiliste pillide võimalusi proovima või uusi stiile katsetama. Eriti "kõva sõna" oli minimalism. Üks "Grotesti" eesmärke oligi tõestada meile enestele, et suurt osa muusikastiile, eriti kaasaegse muusika omi, mille "ametlik" komponeerimine võib võtta mitmeid kuid ja selgeksõppimine veelgi enam, saab peaaegu kohe sama efektiivselt otse linti mängida. Tihti meie õppejõud, eriti just Lepo Sumera, on halvustanud meie seltskonna vähest entusiasmi kaasaegse muusika kuulamisel. Aga see kõik oli meil ju juba omal nahal läbi kogetud! Kui olime aasta katsetanud, jõudsid kuuldused meie tegevusest Eesti Raadio muusikatoimetajateni ja Anne Erm kutsus meid saatesse. Oli aasta 1987. Sügisel esinesime oma "teostega" ka ühel Heliloojate Liidu koosolekul, raadiosaade järgnes sellele vist üsna kohe. Selle peale kutsus meid oma "klubiõhtule" Leo Normet. Asi hakkas veel enam hargnema. Samal aastal astusid Konservatooriumi Mart Jaanson (kompositsiooni), Anneli Nemvalts (muusikateadusse), Tiia Tenno (orelisse). Oluliseks sai ka koorijuhtimist õppiv Andrus Kallastu, kes otsustas võtta lisaerialaks kompositsiooni. Tema ühikatoas tekkis teatav "vana ja uue muusika klubi", millel tekkisid seosed "Grotestiga". Tagantjärele on raske asju järjekorda panna - kas ühines meiega enne Mart või Andrus. Ja teiseks: Toomas Trassi uueks toakaaslaseks sai pärast Erki Pehki sõjaväkke minekut klarnetist Selvadore Rähni, kes kiiresti "meie usku" pöördus. Nõnda oli "Grotesti" koosseis pidevalt väga amorfne. Kogu oma eksistentsi vältel oli tal liikmeid kindlalt üle kümne, võib-olla isegi ligi kakskümmend (koos kõigi "külalisesinejatega"), kuid kõik koos polnud kunagi. "Grotesti" olemasolu tingimused olid: mina, makk ja veel keegi. Ilma minu juuresolekuta on midagi "sellist" toimunud vaid kahel korral. Oluline: seoses raadiosaatega saime lindistusaegu Eesti Raadio stuudios. Tõsi, siis tegime uuesti neli olemasolevat lugu, mille kvaliteet eetrit ei kannatanud, koos elektrooniliste võimaluste kasutamisega (Lepo Sumera süntesaator). Ühe loo jaoks kasutasime isegi 24-realist salvestust! Võib kuulata näidet sellest. Ka paaril hilisemal korral õnnestus meil kokku viia vaba hetk stuudios ja ansambli liikmed. Nii sündis kord teos "Altes Kind" (minu poolt rütm ja pealkiri), mida saab ka siinkohal kuulata. Lisaks kohtumistele Andrus Kallastu toas sai praktiliselt sama seltskond kokku Leo Normeti kodus. Seal rääkisin ka esimest korda Normeti õpilase Anneli Nemvaltsiga, kelle nimi on nüüd Remme. Oli kevad 1988, kõik sukeldusid mingit pidi "vabadusvõitlusse". Õnneks "Grotest" sellega seoses midagi piinlikku toime ei pannud. Kuidagipidi sattus meie peale Raul Kurvitz, kes kutsus meid esinema avangardnäituse "Ma ei ole kunagi käinud New Yorgis" avamisele. See on üks väheseid täiesti dokumenteerimata üritusi, koosseisus Jaanson-Erikson-Remme-Semlek. Sügis 1988 oli raske ja segasevõitu aeg. Püüdsin esimest korda tööle minna, ebaõnnestunult. Detsembris suri minu vanaema vähki. 1989 algusest läks asi jälle rohkem liikvele ja seoses minust ja Eerikust tehtavate portreesaadetega õnnestus saada "ametlik" lindistusaeg Eesti Raadio stuudios - küll 2-realiselt, kuid kõigi ERSO "mitteliikuvate" pillidega. See oli "Altes Kindi" kõrval "Grotesti" tipphetk. Stuudios oli kogu "Kallastu klubi" (lisaks eelmainitutele Janika Päll ja Helin Karja, pianistid meie kursuselt). Paari tunniga teostus ilma vähimagi eelproovita hulk filigraanseid tippteoseid (Andrus oli siin kontratenorina kõrgvormis). Seni olime tegelenud peamiselt stiiliparoodiatega. Nüüd tundus õige aeg pöörduda "etno" poole. Koos Anneliga kavandasime raadiosaate 1. aprilliks olematute rahvaste muusikast. Tolleaegne raadio programmidirektor ei lubanud seda eetrisse; kahjuks on vist ka saate tekst kaduma läinud. Muusika on alles ja väga asjalik, "põhjarahvastest" "grusiinideni". Samal ajal olid juba märgata esimesed pinged ansamblis - õigemini, inimeste eneste sees. Paljudel tekkis soov saada "tõsisteks inimesteks". Suvel 1989 hakkasime Anneliga koos elama ja novembris abiellusime ametlikult. Kevadel ja sügisel lindistasime üht-teist ka koos Anneli ja tema venna Aulisega. Umbes sel ajal tekkis Sirje Normetil idee sokutada "Grotestist" lõik Konservatooriumi juubelisaatesse. Selle ettevalmistamise ja filmimise peale läks suur osa aastast. Tulemus on 10-minutiline "kompott", mis on siiani kohati päris naljakas.

The years of musical madness In the beginning there were the tapes compiled by me and Eerik Semlek and our decision to start making those tapes together. Those tapes were compiled from radio, records, TV, old tapes of our parents, some sounds added by ourselves. During the whole Music School time me and Eerik were mates on the same degree, and started to study compsition at the same time. On the 8th degree a boy called Toomas Trass came from Tartu to study in our B-group. He started with piano & organ, later composition (while there was no speciality of organ in the Soviet time!). Next year we had him sometimes with us already. Also Kenti Kadarik, a viola player for our degree joined us occasionally. In addition to the tapes I also made photos of the same class of madness. Our tape program was finally about an hour long, but there was hardly any original music in it: everything being a parody or 'remix' of something - starting from children's programs up to the concerts of contemporary music. Toomas Trass was not active in making tapes then. We practiced piano duos with him, improvising in various styles or genres, but not taped the result. The actual starting point was a 'work' which we produced during a recording of our 'official' music in a practicing room: Eerik, Toomas and me. We called the result Preparation To The Examination In Composition and it mainly consisted of citations of music by Estonian composers Lepo Sumera, Eino Tamberg and Jaan Rääts. It seemed so good that we really played the tape in the examination. Those composers became each one's professors in the Conservatoire. During our studies in Tallin Consevatoire our activity spread quite explosively. I bought the only portable cassette recorder made in Russia this time and had it with me almost constantly. A positive fact was that Toomas came to live in the student's hostel and so we met every evening while practicing piano. So a lot of 'pieces' came into being, i.e. into tape. In daytime we had Eerik with us also. So a certain 'order' in our activity was established: no previous preparations. Sometimes a naming (style or work) what to imitate; or, just started to play and if the result began to seem interesting, started recording. It was always a lot of fun; and at least I was so passionate doing it that I almost passed off once. Our instruments were mainly pianos (and their parts) and every other handy subjects. I often had my recorder with me. Thanks to Toomas we got to the organ, and sometimes even to harpsichord. Vocals, of course. Toomas also could borrow a Casio portable from his congregation. Some of the instruments just fell in our hands. I collected them a bit then - also those made for children. They were taped by us without any previous practice. So I have played trumpet and harp for the first time directly to the tape. In the evenings in Toomas' room we played those tapes to our friends. Hs room-mate Erki Pehk was not very cooperative, but Aulis-Leif Erikson even more than that (maybe partly because he was studying acting). Soon he started working with us. I do not exactly recall the first use of the name GROTEST, but I thought it up already in secondary school in a lesson of music history. Toomas suggested me often the version Protesque?! A very strong influence was when Margo Kõlar, after finishing his studies as a composer, started working as a sound engineer in the Estonian Radio. He invited me and Eerik to view his work and we were so interested that we became his apprentices and recorded 'works' all together in spare moments. Our material were sound effects from the files of Estonian Radio and the percussion instruments of E.R. Symphony Orchestra. Another influence: lectures on contemporary music by Lepo Sumera. It inspired to try electronics and new styles. A strong emphasis was on minimal music then. One of the reasons 'to grotest' was to approve that the largest variety of music styles, especially contemporary ones, can be accessed without months of (i) composing and (ii) practicing; they can be taped just once, here & now! Our professors were claiming we had too little interest towards new music - but we had our experience shorthand! Having 'worked' for about a year, rumors spread in the Radio House. We were invited to a program, and played our tapes openly in a meeting in Composers' Union. It resulted to an invitation by senior professor Leo Normet to take part in his home 'music and arts club'. In that year (1987) significant new students entered the Conservatoire: Mart Jaanson (composition), Anneli Nemvalts (musicology), Tiia Tenno (organ). And Andrus Kallastu, who was already studying choir conducting, began composition studies. His hostel room became a 'club of early & contemporary music', which mainly merged with GROTEST. It is hard to recall, was Andrus or Mart first to start cooperation. And Toomas' new room-mate Selvadore Rähni (clarinettist) adapted 'our religion' quickly and strongly. So, the cast of GROTEST was more than amorphous. The number of participants during its existence was probably ca 20, all these have never been even in the same room at once. The conditions to grotest were: me, someone else and something to record with. Events with my absence happened only twice. Important: the participation in radio program made possible for us to re-record four pieces with studio equipment and using Lepo Sumera's synthesizer. One of them was even on 24 tracks! (You can listen an example of it by clicking here.) It happened also later to have our members handy in a sudden free moment in the studio. Once, a piece called Altes Kind came into being (listen), where I am the author of title and rhythm. In addition to meetings in Andrus Kallastu's room mostly the same company gathered at Leo Normet's house. There I first met his student Anneli Nemvalts, now having the name Remme. It was spring 1988 and every Estonian found a way to participate in struggle for freedom. Somewhat connected to that was an avant garde art exhibition "I've never been to New York"; we were invited by the artist Raul Kurvitz to take part in opening. It was our first live show, with staff Jaanson-Erikson-Remme-Semlek, and unfortunately absolutely not documented by us. The autumn 1988 was quite gloomy, I tried to be a teacher - and failed; my grandmother died to cancer in december. In spring 1989 movement started again and me and Eerik were interviewed in radio. It made us possible to get an official recording session - not multitrack, alas, but with all 'non-portable' staff of the symphony orchestra. It was an highlight comparable to Altes Kind. Everyone mentioned here was there, in addition piano students Janika Päll and Helin Karja. In two hours, without any practice, we recorded a considerable amount of Greatest Hits (Andrus being male alto this time). Then we decided: we have made mainly parodies of styles. It is time for 'ethno'! Me and Anneli drafted a radio program for April Fool's Day on music of unexistent peoples. The Senior Program Editor prohibited it as 'not funny'. The text is lost, but I have most of the music we made for it: from Nordic Shamanism to up to Georgia. At the same time, some first tensions began - mainly inside our members. Many of them decided to become 'serious grown-ups'. In the summer of 1989 me and Anneli started to live together and got married in November. During spring & autumn we recorded some tracks with Anneli and his brother Aulis. At this time, a TV documentary was prepared in occasion of Conservatory's 70th jubilee; and Leo Normet's wife Sirje decided to put our band to conclude it. It's preparations and shooting took the most of winter. As a result we have a 10-minute video, which is still quite funny.

EERIK SEMLEK

Vist samal hooajal üritasime veel üht-teist lindistada Heliloojate Liidus, kuid tulemused olid juba palju lahjemad. Sel ajal võttis elamine ise ka päris palju aega. Inimesed kippusid laiali minema. Sel ajal ostis Margo Kõlar sekvenseriga süntesaatori Yamaha V50. Olles ise reisidel, andis ta seda mulle hoida ja järgneva paari aasta vältel oli suur osa minu muusikast sellest pillist mõjutatud. Sügisel 1990 pakkus Kaia Jegorova meile otsesaadet Eesti Televisioonis. Siis tekkis mul esimene konflikt Eerikuga, kes kartis otse eetrisse minekut. Selle tulemusena mõtles Eerik välja kogu saate tegevusplaani. Ehk oligi nii parem. Mina täiendasin seda ideedega, kui kolasime Telemaja ladudes. See oli praktiliselt viimane kord, kui oli koos kogu "Grotesti" (mees-)koosseis.

SELVADORE RÄHNI, MARKO LÕHMUS, TOOMAS TRASS

Sügisel 1991 pakkus Peeter Brambat meile teha videoid meie parematest lugudest. Asi jäi katki majanduskriisi tõttu; parem, et nii läks. Kaks eelnevat kogemust Eesti Televisiooni operaatoritega oleks pidanud juba õpetama. Teiseks oli mul just sel ajal kõige rohkem isiklikke probleeme. Salvestatud lõigul on meid neli - Mart Jaanson, Andrus Kallastu, Rauno Remme, Toomas Trass. Eerik oli siis juba Soomes.

Millalgi tegime Anneli ja Toomasega paar juppi, mida nimetasime "Comebackiks", kuid see oli rohkem nali. Tõeline "lõpupidu" oli aga 22. detsembril 1991. Sellel "jõuluneljapäeval" osales enamus vanu liikmeid ja mõned uued. Muusika ja tekstid olid kõigile tuntud - jõuluevangeelium, jõululaulud (ja nendega sarnased teosed). Üritus oli avalik, võimendatud, salvestusega, performance'iga, viinaga. Olin alustanud Konservatooriumis stuudio ehitamist. Osalt sellest, osalt NYYD-festivali mõjul, otsustasime Ariel Laglega (osales ka jõuluüritusel) "Grotesti" baasil luua lööva uue muusika ansambli. Koosseis otsustus selleks hetkeks kättesaadavatest inimestest: Mart Jaanson, Ariel Lagle, Anneli Remme, Rauno Remme, Toomas Trass. Kogu niiviisi tehtud muusika - kaks teost - läks Raul Kurvitza tarbeks. Kumbki lugu pole stiilis, mis oleks mulle südamelähedane. Meile pakuti "iga-aastast" heliloojate sõitu Rootsi, Härnösandi, ja siis (kevadel 1992), ei osanud keegi mõeldagi välismaale sõidu ärajätmisest. Kahjuks oli igaüks liikmetest kapseldunud oma maailma ja ideed, kui neid oligi, ei haakunud. Juba enne sõitu tekkisid mitmel korral lahkarvamused. Kohapeal Rootsis salvestasime omaette küll kassetitäie muusikat (üks lugu on isegi üsna arvestatav), kuid enne esinemist läksime uuesti tülli ja kuigi tagasisõidul arutasime asjad läbi, pole hiljem enam midagi erilist sündinud.

GROTESTis osalenute ajalugu Eerik Semlek (1968) - lõpetas Konservatooriumi heliloomingu alal 1993. Töötab Soomes, Turu linnas klaverihäälestaja ja muusikaõpetajana. Toomas Trass (1966) - lõpetas Konservatooriumi heliloomingu alal 1992. Täiendas end organistina Belgias ja Hispaanias. Töötab Pühavaimu kirikus organistina, annab tunde Muusikaakadeemias. Abielus, 1 tütar. Aulis-Leif Erikson (1968) - eksmatrikuleeriti lavakunstikateedrist 1988(?). Õppis Usuteaduste Instituudis, Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Töötanud kirikuõpetajana Häädemeestel. Abielus, 1 tütar. Andrus Kallastu (1967) - diplomitöö heliloojana tänini kaitsmata. Õppis Sibeliuse akadeemias orkestridirigeerimist. Pärnu Ooperi juht. Lahutatud, 1 tütar. Mart Jaanson (1966) - lõpetas Konservatooriumi heliloomingu alal 1992. Õppis Wieni Kunstide Akadeemias heliloomingut. Muusikaõpetaja Tartu Muusikakoolis. Praegu õpib Eesti Muusikaakadeemia magistrantuuris muusikateadust. Selvadore Rähni (1968) - lõpetas Karlsruhe Kõrgema Muusikakooli. Elab Saksamaal. Abielus. Ariel Lagle (1963) - diplomitöö heliloojana tänini kaitsmata. Lõpetanud Konservatooriumi viiuldajana 1986. Viiuliõpetaja Nõmme Lastemuusikakoolis. Vabakutseline helilooja. Abielus, 2 last. Margo Kõlar (1961) - praegu vabakutseline helirezhissöör, dirigent, helilooja. Tegeleb aktiivselt vanamuusika interpretatsiooniga. Õpib Eesti Muusikaakadeemia magistrantuuris. Abielus, 4 last.