Avaldatud ajakirjas Teater.Muusika.Kino 1996

PERSONA GRATA

"Paberite järgi olen ma ainult helilooja, tegelikult aga..." ... on Rauno Remme tegelenud või tegeleb muusika loomise ja esitamise kõrval arvutitega, helirezhissuuriga, luuletamisega, joonistamisega, videoga, fotograafiaga. Tema ideaaliks on teosed, mis ühendavad endas mitut kunstivormi. RR enese jaoks on seni olulisemad tööd "Voices", "N ilmale", multimeediakeskkond 1993, "Skyx" ja "Gen Ision".

RR on sündinud 26. jaanuaril 1969. 1986. aastal lõpetas ta Tallinna Muusikakeskkooli ja astus Tallinna Konservatooriumi Jaan Räätsa õpilaseks. Konservatooriumi lõpetas aastal 1991, praegu ootab läbitegemist magistrantuur. Peale kompositsiooni on RR koolides õppinud klaverit, oboed ja muusikateooriat. Kodus arendas isalt päritud keelteannet, sai kogemusi pilditegemise ja elektroonika alal. Läbinud loomuliku teekonna mitmesuguse elektroonika juurest süntesaatoriteni. Nelja aasta eest tulid RR ellu arvutid.

Mõni aeg tihedamat käimist Eesti Raadios viis RR kokku igasuguse muusikaga ja võimaldas näha, kuidas seda tehakse. Ta kuulab mitmesugust muusikat helirezhissööri kõrvaga (filmides jälgib alati operaatoritööd). 1989.a. lõpus läks RR tööle konservatooriumi helikabinetti salamõttega sellest välja aretada stuudio. Praegune töökoht ongi EMA elektronmuusika stuudio. RR on oma teadmisi täiendanud Helsingi Ülikooli, Sibeliuse Akadeemia, New York City University City College'i stuudiotes.

Muusikalistest mõjutajatest on mõned talle teistest rohkem meelde jäänud. RR: "Kui Lepo Sumera hakkas tutvustama minimalismi, tundus see kohe omane. Mitmed Räätsa, Sumera ja Tüüri teosed olid selleks pinna ette valmistanud. Midagi selle aja kogemustest kasutan praeguseni." Rohkest varajase muusika kuulamisest on mällu jäänud mõni kõlavärv või mänguvõte, mida klassikalises muusikas ei kasutata. Eriti uuematelt plaatidelt, kus varajase muusika tõlgendamisel võetakse eeskuju rahvamuusikast. Palju pakkus ka Leo Normeti plaadikogu, nt. iiri või buda munkade muusika osas. Mõneti pöördeliseks osutus osavõtt uue muusika suvekursustest Darmstadtis 1992.a. Seal sai RR "omal nahal" tunda, mis maailmas parajasti toimub, kes, mida, kuidas ja millega teeb. Mängiti palju keskmist tüüpilist uut muusikat, aga kogemus oli väga väärtuslik. Algul pani isegi natukeseks kinni, kuuldud stiilid nõudsid välja elamist ja lahti kirjutamist. RR tegi seda iseenda jaoks süntesaatoriga. Tugevaima mulje jättis mitme loo huvitav sound. RR muusikale iseloomulik sound'i peale rõhumine sai tugeva tõuke just Darmstadtist. Kursused kinnitasid arvamust, et aasta varem kirjutatud "Voices" ansamblile ja häältele võiks olla tee, mida jätkata.

"Kui tagasi vaadata, näen, et olen kogu aeg liikunud ühes kindlas suunas - erinevate kunstiliikide ühendamise poole." RR peas elavad tema jaoks ideaalsed kunstivormid. "Näiteks, teos, mis algab nagu raamat, mille inimene kätte võtab. Paari lehekülje lugemise järel muutub raamat kolmemõõtmeliseks inimese ümber,tähti hakatakse laulma. Või siis teater, kus laval tegutsevad inimesed sulavad üle monstrumiteks." RR ei hooli konkreetsest süzheest, pildil kujutatud objekt ei pea olema defineeritav. Talle on oluline värv, muusikas sound. Helide järgnevused, kompositsioonitehnikad on kõlavärvi teenistuses. Tehnika täiustub ja teenib värvi järjest paremini. RR on palju õppinud rockmuusikast, milles mõnikord on terve lugu üles ehitatud sound'i peale. "Nö. ametlik elektronmuusika on tihti kehva sound'iga, tähelepanu pole pööratud sellele, et inimesel oleks seda ka hea kuulata." Väga palju on ta õppinud ansambli "Yes" plaatidelt.

RR kunstitegemise saab tinglikult jagada kaheks. Nö. varane Remme jääb keskkooli ja konservatooriumi aega. Konservatooriumi lõpetamise järel pidas ta väikese (sunnitud) mõtlemispausi. Seedis Darmstadti muljeid ja murdis pead edasise tegevuse üle. Varase Remme perioodi kuulub aktiivne ansamblitegemine koos koolikaaslastega, joonistamine (kõige rohkem ehk Boschi ja Dali mõjutustega), slaidimaali tehnika leiutamine, keeleline ja kirjanduslik tegevus. Linditeoste tegemisest muusikakeskkooli ajal kasvas konservatooriumi alguses välja varieeruva koosseisuga ansambel "Grotest" (RR, Eerik Semlek, Toomas Trass, Mart Jaanson, Andrus Kallastu, Aulis-Leif Erikson jt.). Paroodiate tegemine ja improviseerimine "Grotestis" oli võimalus end välja elada ja erinevates stiilides katsetada. RR: "Me ei pretendeerinud millelegi, sellepärast ei tundnud improviseerides ka pingeid ega piiranguid. Kõike võis teha nagu tahad, mitte nagu peab. Mõnikordtundus, et võime kohapeal ühekorraga teha asju, milleks teised kulutavad kuid." Kasutati sümfooniaorkestri pille, orelit, aga sama tähtsad instrumendid olid klaverikaaned, uksed, kopikad. Paljusid pille mängiti elus esimest korda ja kohe lindile (RR kogus pille ja huvitus nende ehitusest). Klaverit kui kõige kättesaadavamat pilli tarvitati nii palju ja erinevatel viisidel, et RR pole hiljem sooloklaverile ühtki lugu kirjutanud. Aja jooksul ladestusid ansambli liikmetesse erineva iseloomuga kultuurikihid, taotlused hakkasid põrkuma. Tekkisid eetilised ja esteetilised piirid, mille tõttu edasine samalaadne tegevus osutus võimatuks. RR jaoks oli "Grotest" ülimalt oluline. "See andis vabadusetunde ja harjutas üldtunnustatud piire mitte tunnistama. Mida siis tegin poolkogemata, teen nüüd teadlikult." Erkki-Sven Tüüri vahendusel jõudsid "Grotesti" kassetid Madis Kalmetini ja Jaan Toomikuni ning selle tulemusena on RR mõlemaga korduvalt koostööd teinud. Hiljem viis muusika RR kokku Mati Kütiga.

Mitmes "Grotesti" loos on suur kaal sõnal, luuletustel või proosatekstidel. Ansamblikaaslaste väikeses ringis kujunes oma kõnepruuk, osa sõnu asendati kokkuleppeliselt teiste olemasolevate või omaleiutatutega. RR tolle aja tekstides on laused grammatiliselt korrektsed, kuid sõnadel polegi sageli muud seost peale grammatilise. RR luuletused võib liigitada sürrealismi, proosatekstid absurdi valdkonda (väike hingesugulus Laabani ja Ehiniga). Suhtlemisel on ta harrastanud keelekasutust, mille puhul lisatakse käände- ja pöördelõppe sõnadele, mille juurde need tavaliselt ei kuulu. RR: "Saksa keel on selleks parim materjal, kasvõi juba sellepärast, et selles on võimalik das Nichts." Hiljem, arvutikasutamise algusaegadel genereeris ta midagi, mis on välimuselt (struktuurilt) või kõlalt nagu keel, kuid neil "sõnadel" pole tähendust ja nende tekitamise põhimõtte tõttu on kordumise võimalus väike. Need on potentsiaalsed, tähendust ootavad sõnad, mille sekka satub juhuslikult ka mõnes keeles olemasolevaid sõnu.

Multimeediaga tegeles RR enne kui oma tööde kohta seda nimetust tarvitada teadis. Selles valdkonnas seni suurima töö - "Gen Isioni" idee kujunes mitme aasta jooksul. Kõik algas muusika esituskoosseisu ideest - keelpillikvartett, orel, elektrikitarr, elektroonika. Algul ebakonkreetne kõlapilt selgines koos ettekujutusega liikumisest, mis selle juurde kuuluks. Sai kinnisideeks balletist. Esialgne plaan oli paigutada tantsijad lavale koos muusikutega, näidata videopilti nende taha ja peale ja lisada veel slaidiprojektsioon. Lõplikule kujule viiduna sai "Gen Isionist" multimeediateos videos, mis ühendab endas muusika, liikumise, slaidimaalid, makrofotod, kostüümid ja videoefektid. RR kaasautor oli Anneli Remme. Järgmiste teoste jaoks omab RR nüüd ka filmivõtete ja videomontaazhi kogemust.