Raivo Kelomehe näitus "tokyocity.ee" Tallinna linnagaleriis 17. III – 4. IV.

Raivo Kelomehe projekt on ühtaegu kiretult kommenteeriv kaadrite jada ning subjektiivne meenutuspilk paigale, mis on sügavalt talletunud autori mällu. Tähenduslikku topeltmängu toetab või õigemini lausa rõhutab sõnumi esitamine kolme väljendusvahendiga – videos, CD-ROMil ja internetileheküljel (http://www.tokyocity.ee/), mis ei erine niivõrd keele, kui vastuvõtutasandi poolest.
Nelli Rohtvee nime all kirjutatud saatetekstis rõhutatakse ruumi – hiidlinn Tokyo tähendustest vabastamist, jaapanliku kultuuri kohustusliku lisandita abstraktset mustrit, graafilist ja auditiivset faktuuri. Väga sarnaselt on itaalia filosoof, arhitektuuriteoreetik ja arhitekt Italo Calvino "Nähtamatutes linnades" iseloomustanud uuenevaid linnu üldse: "Kui ma poleks maandumisel lugenud suurte tähtedega kirjutatud linna nime, oleksin arvanud, et jõudsin tagasi samasse lennujaama, kust olin tulnud. /---/ Kesklinna tänavad pakkusid välja neidsamu kaupu, pakendeid, kuulutusi. /---/. . "Miks ma üldse siia tulin?" küsisin endalt. Ning juba tahtsin ära minna. "Sa võid igal ajal lendu jätkata," öeldi mulle, "kuid sa jõuad vaid teise, täpselt samasugusesse Trudesse (Tokyosse – R. V.); maailm on kaetud üheainsa Trudega, mis ei alga ega lõpe, muudab ainult lennujaamas nime." Vilen Künnapu arendab sama mõtet "Nähtamatute linnade" järelsõnas: "Uuslinnade monotoonsus ja anonüümsus on ülemaailmne probleem. Paljud kohad on kaotanud oma vaimu – genius loci, oma identiteedi. Ka inimene selles kivikõrbes on muutumas väikeseks halliks tombuks, võõrandunud olendiks, kelle liikumine meenutab mingit mõttetut võnkumist, suunatud vibreeringut". 
Raivo Kelomehe saatetekst osutab isiklikule kogemusele: "Mind huvitasid kogemused, mis tekivad selles linn-masinas viibides. /---/ Valdavateks ei olnud inimeste-, ruumi- ja arhitektuurielamused, kuigi oli ka neid, vaid ajaelamused. Elamused sellest, mida ei olnud näha. Ka sellest, kuivõrd sealne nähtamatu erineb harjumuspärasest nähtamatust siin". 
Videofragmendid nii suurelt seinal näidatuna, CD-ROMil kui internetileheküljel on filmitud Tokyo maapealselt ringraudteelt Yamanote Line. Põhimõtteliselt samasuguseid pilte pilvelõhkujatest, puudest, plakatitest ja rongi sisenevatest või sealt väljuvatest inimestest võib näha maapealse rongi akendest Chicagos, Brüsselis, Londonis või mis tahes "konglomeraatses hiidlinnas", "üleloomulikus hübriidis", nagu iseloomustab Kelomees tähenduseta / müüdita Tokyot. Näiliselt mängib autor vaatajatega sisulist kaksikmängu: monotoonselt anonüümne europotsentristlik uuslinn ja isiklikud kogemused tähenduseta nähtamatust. Tegelikult pole ta täielikult suutnud loobuda ka Tokyo kui salapärase idamaise linna müüdist: möödakihutavate majade, inimeste ja tänavate vahele on kiilutud hiiglasuured hieroglüüfid, mis siis, et unifitseeritud lääne standardi järgi disainitud plakatitel. CD-ROMi ja internetilehekülje vaatajatel on võimalik nende juurde ikka ja jälle tagasi tulla. Viimases Tartu ülikooli semiootiliste tööde kogumikus osutab Anti Randviir vastandustele "tähenduseta – tähenduslik" ehk "tähendustamata – tähendustatud" maailm üksnes eelduse kaudu, et see vastandus pole midagi muud kui ühiskondlik konstruktsioon, mis on sõltuv indiviidi arusaama sõltuvusest sootsiumis domineeriva märgisüsteemi suhetest reaalsusesse. Nii on jaapanlikkus nähtamatu ehk aja kaudu tunginud ka ruumi. Sõltumatu loojana püüab Kelomees säilitada siiski distantsi: näituse pealkirjas "tokyocity.ee" on punkt piiriks meenutuse ja reaalsuse vahel.