Kultuurilehe praeguse kunstidiskussiooni põhjuseks peetakse kriitikute ja kirjanike vastuolu. Et see johtuvat justkui sellest, et kunsti ümber askeldajad on astunud kunste ja kirjandust üldisemalt puudutavale vaieldavale alale. Nad kipuvat oma territooriumi piire ületama. Ent kõigel võivad olla proosalisemad põhjused.
Õieti algas kõik mõned nädalad tagasi, kui sattusin Kuku-klubis Tõnu Õnnepalu, Ants Juske ja Toomas Vindiga ühte lauda istuma. Õnnepalu ja Vint olid seal varem ja arutasid mingeid kirjastamisprobleeme, teadagi - kirjanikud omavahel. Ruumi mujal ei olnud, ka Mari Sobolevi ja Katrin Kivimaad ei paistnud kusagil. Meestel olid laual raamatud, Õnnepalul Tode "Mõõt" ja Vindil tema eelviimane "Kojamehe naine". Parajasti möödus piljaridkepiga Ants Juske, kes suundus baari mahlaga segatud viina järele.
Toomas hõikas Antsu enda poole, sirutades ette raamatut, see oli signeeritud tema jaoks. Paistis, et Ants istus lauda viisakusest, piljardikeppi käest panemata. Tundsin esimesest hetkest äikest õhus ega osanud seda teisiti seletada, kui et ma ei ole neile päris hästi tuttav. Ma mõtlen kunstnikuna, feministliku naiskunstnikuna, kes mehi natuke põlastab (kuid vajab). Ma ei respekteeri neid nii tuntavalt, kui nad seda sooviksid ja mul on raske seda varjata.
Tegin suu lahti, et õhkkonda vabamaks muuta. Mehed olid tõesti kinnised. Sõin oma regulaarset seljankat, rääkida ei ole süües teadagi mugav.
"Planeerin ühte pöörast aktsiooni," ütlesin ja paar piiska rasvast supivedelikku lendas kirjameeste kuubedele. "Sellest saab uus lehekülg Eesti kunstis ja kogu ühiskonna arengus. Nimeks saab "Muumiate paraad" ja see viiakse läbi iseseisvuspäeval Vabaduse platsil. Sajad sõdurid on mässitud valgetesse sidemetesse ja sammuvad rivis, relvaks ainult püss, presidendi ja ülemjuhataja eest mööda. Nad vastavad uljalt tervitusele, olles vaid liikuvad muumiad."
"Kõike seda vaatab rahvas televiisoritest," seletasin edasi, "võibolla nähakse seda ka Soomes ja tõenäoliselt jõuab see CNN-i uudistesse."
"See tohutu kontrast ja konflikt," jätkasin vaimustunult, "mis tekkida võib, vapustab Eesti ühiskonda alustaladeni. Rikkad muutuvad heldemaks, vaestele ehitatakse kõikjale supikööke, korruptsioon lakkab, kõik kesklinna ärastatud korterid antakse rahvale tagasi, peaministriks saab puhta südametunnistusega inimene ja presidendiks naine. Jah," lõpetasin, "see kõik võib juhtuda ja enam kui kindel, et see on võimalik."
Mehed vaatasid mind tummalt.
"Eeltöö on alanud," lisasin hoogsalt, "Johannes Kerdiga on kohtumine kokku lepitud. Lennart Meriga on keerulisem, ta on niivõrd hõivatud. Kuid mis temalgi selle vastu peaks olema. Mitmeid kilomeetreid valget meditsiinilist sidet on varutud ja sõdurid on läbinud lühikese sissemässimise instruktaazhi. Nii et aktsiooni läbiviimiseks on põhimõtteline ülemjuhatuse nõusolek olemas. Raske on ette näha kunstimaailma ja seadusejärgijate reaktsiooni ning kuidas vaatavad toimuvale kunstiinstitutsioonid. Vaadake, mis juhtus Aleksander Brenneriga Amsterdamis..." tahtsin jätkata, kui mind katkestas Tõnu Õnnepalu:
"Kas nende sõdurite puhul on tegemist eelsalklaste ehk avangardiga või on tegemist arjäärgardiga, mis juba ettevalmistatud pinnal ja plaanipäraselt lahingu lõpule viib?"
"Absurdsevõitu küsimus, härra Õnnepalu" reageerisin vastuseks, "tegemist ei ole lahingu, vaid kunstisündmusega, rahva jaoks muidugi suurejoonelise sõjaväeparaadiga. Ma ei taha kellegagi võidelda, vaid ainult ühiskonda paremaks muuta. Kunstnik peab sekkuma ühiskonda, kaasa arvatud kunstiühiskonda ja pöörama inimeste pilgud ümbritsevale."
"Kas hakkab jälle pihta, Nelli?" lausus Ants Juske tõredalt minu poole pöördudes (ta oli ainuke, kes mind paremini tundis). "Jälle alustad maailmaparanduslike ideedega ja manipuleerid meestega, nüüd juba roodudega."
"Mitte sugugi," vastasin, "see ei ole peamine. Ma esitan küsimuse "Millal on kunst?" mitte "Mis on kunst?", ma esitan protsessi, probleemi, mitte eset ja ma tahan need kunsti piirid lõplikult kustutada, mis praegugi mõjuvad kulutatud punktiirina."
Toomas Vint tõstis mulle esmakordselt pilgu: "Ah et kunsti piiride demokraatlik laienemine. Kunst lahustumas meid ümbritsevas elus ja vastupidi. Kas sul kunstianne ja kunstniku ametioskused on üldse olemas, tüdruk?"
"Kulla härra Vint", muutusin ärevaks ja pöördusin tuge otsides Õnnepalu poole: "Kas te olete kirjaniku ametioskusi kusagil õppinud?" Ja uuesti Vindi suunas vaadates: "Kas teil on mulle kirjaniku diplom ette näidata? Mis annab teil õiguse raamatuid kirjutada?"
"Nojah", sekkus leplikult Ants Juske, ta kibeles piljardilaua suunas, "igaüks on kunstnik, nagu ütles Beuys, ja ehk siis ka kirjanik."
"Kirjutamisvõime on jumala and", lausus Vint näpuga lae poole osutades, "kunstnikuks saadakse vahel "tahtmisega", nimme mängides ja kunstimaailmaga riskivabalt manipuleerides."
"Mulle näib, lugupeetud Nelli", ütles viisakas Tõnu, "et teie muu hulgas võimatuna näivas projektis on see tüüpiline kaheksakümnendate kitshiliku postmodernismi uus katse épater le bourgeois ehk jahmatada kodanlast. See on järjekordne luhtumisse või vähemasti igavusse suubuv katse, mis toona teatavasti õnnestus."
"Mida te öelda tahate?" küsisin.
"Ma tahan tõesti ainult öelda ja teie kavatsust sugugi mitte arvustada," jätkas Õnnepalu. "See vapustamine, nagu ka rämedus, millega on püütud pürjeli soontes veri tarretama panna, ei toimi enam. Vapustamisest ja rämedusest on saanud üks võimalik norm. Kui te teete seda praegu, siis pole bourgeois vähimalgi määral épaté, vaid vastupidi, kihistab ainult mõnusalt pihku. Rääkimata sellest, et õiget pürjelit Eestis ei olegi."
Nii tuttav olukord. Kahetsesin, et hakkasin meestele plaane paljastama. Nad tahavad ikka pomodeks, targemateks ja viimase sõna ütlejateks jääda. Sain seljanka söödud ja mõtlesin, et oleks pidanud selle mõnele hoopis krae vahele kallama.
Parajasti möödus lauast Krista Kodres: "Juske, panime su kirja ühe preemiakandidaadina. Ära siis väga ehmata kui järele pead minema."
"Misasja..." imestas Juske ja tahtis juba edasi pärida kui sekkus Vint:
"Ei tea kes siis sel aastal Eesti parima kunstniku preemia ära napsab? Preemiad on samm unustuse poole, mitte uks surematusse. Eesti kõigi aegade suurima kunstniku tiitel või vähemasti suurima peale Wiiraltit, on alles loosimata - see oleks vast midagi!"
"Muudkui kunst ja kunst," lausus Õnnepalu, "minu arvates on kirjandus niinimetatud kujutavatest kunstidest hoopis kujutavam - olles kõige abstraktsem, on ta ühtlasi kõige paindlikum. Sellega võib kõike korda saata ja 20. sajandi abstraktsionistlikud voolud püüdsid matkida just sõna skemaatilisust, abstraktsust, paljutähendavust. Kunstid on terve modernsuse sörkinud aina enam kirjanduse sabas."
Pean ütlema, et mind haarab väike raev, kui kuulen kedagi millegi jäljendamisest, plagieerimisest, kopeerimisest või kellegi sabassörkimisest rääkimas. Seda nüüd, kui originaali ja koopia vahekord on varasema tähenduse kaotanud või on nad kohad isegi vahetanud.
"Kujutava kunsti mõtteks ei ole kirjandusele või kunstikirjutusele kirjutamisettekäänete pakkumine," ütlesin, "kunst on olemas ka kunstnike jaoks, täiesti iseküllase, lõpliku ja ammendava keskkonnana. Nad võivad visuaalsuses elada ka kunstikirjutuse järelhoolduseta, mis kipub asjade nimetamisega nende taotlusi lamestama. Tehnoloogiana toimib kunst tegija jaoks oma hinge ja teadvuse uurimisvahendina, selle abil alustatakse uuesti algusest peale. Kunst kuulub inimese primitiivsete vajaduste juurde."
Õnnepalu nihutas prille ja tegi käega küsimärgile sarnaneva zhesti: "Kas teile ei tundugi, et olulisemaks on muutunud kunsti kohta räägitav ja et kunsti üle valitseb suveräänselt kunstikirjanik?"
"Tüüpiline kunstikirjanik on meie lauas istuv lugupeetud kriitik ja kunstnike saatuse insener", sekkus Toomas Vint Ants Juske poole viidates.
"Tühi lalin," rehmas Juske käega, "iga kunstniku saatus on tema enda kätes." Ta vibutas piljardikeppi, surus pihku oma kollase joogi ja tõusis lauast.
Shveitser tuli mind telefoni juurde kutsuma. Maksin arve. Nagu olingi arvanud, kõne oli presidendi kantseleist.
Nelli Rohtvee
"Kultuurileht", 7. märts 1997